Lühinägevus ehk müoopia on nägemishäire, mille korral silma sattunud valguskiired teravustatakse silma võrkkesta ette. Põhjuseks on kas silma liiga tugevalt valgust murdev optiline süsteem (sarvkest, lääts) või liialt pikk silm.
Kuna müoopiat silm kompenseerida ei saa, siis on kaugele vaadates pilt hägune, lähedal asuvad objektid aga selged. Müoopia tekib tavaliselt lapseeas ja erilisi kaebusi see ei tekita, peale selle, et kaugele nägemine on halvenenud. Lühinägevus areneb tavaliselt kogu lapse kasvamise aja ning peatub varastes kahekümnendates eluaastates.
Laste puhul võib tähele panna
- Silmade kissitamine
- Laps istub televiisorile väga lähedale
- Laps ei näe tahvlile kuid raamatu lugemisega pole probleeme
- Laps ei reageeri kaugemal asuvate objektide või inimeste peale
- Väga harva esineb silmade pingetunne ja peavalu
Lühinägevuse korral aitavad kaugele hästi näha miinusprillid. Väikese lühinägevuse (all -1.0D) korral võib prille kanda vastavalt vajadusele, keskmise ja suure lühinägevuse korral on kindlasti mugavam pidevalt prille kanda. Prillide kandmise vajalikkuse teeb kindlaks optometrist.
Lühinägevus ei ole silmade haigus, vaid nende anatoomiline eripära, näiteks silma pikkuse erinevus 1mm optimaalsest tekitab ca -3.0D lühinägevuse. Seega on väikese suurusega lühinägevuse puhul tegemist küllaltki väikese anatoomilise kõrvalekaldega. Ülalolev pilt illustreerib nägemisteravust 6m kaugemale normaalnägeva silma ja lühinägeva silma korral.
Eraldi võiks rääkida öömüoopiast, ehk lühinägevusest, mis tekib üksnes pimedas. Valges näeb silm hästi, kuid hämaras ja pimedas halveneb kaugele nägemine oluliselt ja vaja läheb prille. Niisugune olukord tekib pupilli laienemise tõttu hämaras, mille tõttu teravussügavus väheneb, lisaks võivad sarvkesta äärealad olla müoopilisemad kui keskosa. Polaarpiirkondade elanikel esineb ka sesoonset müoopiat, mis avaldub ainult polaartalve kestel.
Lühinägevusega võib segamini ajada akommodatsiooni spasmi – kui silma ripslihases tekib pikast lähitööst (lugemine, arvutitöö, õppimine) spasm, ning silm ei suuda enam kaugematele objektidele ümber fokuseerida. Selline seisund on mööduva iseloomuga juhul kui silmadele antakse puhkust. Vahel on siiski vajalik sellise probleemi korral kanda prille lähedale vaatamiseks, selleks et silma ripslihas liialt ei pingutaks ja oleks suuteline peale lähitööd kaugele vaatamiseks ümber fokuseerima.