Nägemise kontrolli vajadust mõistetakse üha enam, sest tänapäeval on pea igaühel taskus nutiseade, mis mõjutab rohkel kasutamisel silmade tervist. Mida aga optikapoodi või silmaarsti vastuvõtule minnes kontrollida üldse lasta? Uusi prille ostes on kõige loogilisem nägemisteravust testida, kuid kas sellest piisab?
Loe lähemalt:
- Lühinägevus ehk müoopia
- Kaugnägevus ehk hüperoopia
- Ealine kaugnägevus ehk presbüoopia
- Astigmatism
- Amblüoopia ehk laisk silm
Kaasaegne põhjalik nägemise kontroll hõlmab lisaks nägemisteravuse kontrollile erinevate nägemisfunktsioonide kontrolli. Näiteks binokulaarset nägemist ehk seda, kas mõlemad silmad ikka osalevad nägemisprotsessis, saab kindlaks teha polatestiga. Vahel juhtub nii, et aju lülitab ühel või teisel põhjusel ühe silma nägemisest välja. Kui inimesel binokulaarset nägemist ei ole, saab hakata edasi uurima, milles asi. See test on silmade tervise seisukohast väga oluline.
Mõnikord võib inimesel olla aga ebamääraseid kaebusi peavalu, silmade väsimuse või topeltnägemise üle, mille põhjuseks võib olla varjatud kõõrdsilmsus. Schoberi testiga saab hinnata silmalihaste koostööd, selgitamaks välja võimalik kõrvalekalle.
Astigmatismi ja seda, mis suunal see esineb, saab kindlaks teha omakorda kellatestiga. Inimesele näidatakse nn kella ja palutakse määrata, millistel suundadel on jooned tumedamad. Testi tulemusena saab otsustada, millise kraadi all peaks silindrit korrigeerima.
Kooliminevatele lastele võiks teha ka värvusnägemise ehk Ishihara testi, kuna teatud elukutsete puhul peab värvuste nägemine olema laitmatu ning vastavaid õpinguid plaanides võiks varakult teada, kas vajalikud eeldused on olemas.
Üha enam on hakatud mõistma silmarõhu mõõtmise vajalikkust ning seda võiks teha sõltuvalt vanusest ja silmade tervisest kord aasta-kahe jooksul. Kõrgenenud silmarõhk võib viidata glaukoomile – haigusele, mille puhul kahjustub silma ja aju omavahel ühendav nägemisnärv. Glaukoom on üle 40-aastaste inimeste seas üks sagedasemaid pimedaksjäämise põhjuseid ja seetõttu tuleks sellest vanusest alates silmarõhku ka tihedamalt mõõta. Kuna glaukoomist tekkinud nägemiskahjustus on pöördumatu, siis on varajane diagnoosimine ja ravi väga olulised.
Kontaktläätse kandjatel on soovitatav kontrollida aeg-ajalt silma sarvkesta, kuna läätsede kandmine võib aegamööda mõjutada sarvkesta talitust. Sarvkesta biomikroskoopia on oluline sestap nii läätsekandjatele kui ka vanemaealistele. Enne läätsede kandma hakkamist võiks lasta uurida lisaks sarvkesta arhitektuuri, mis on oluline ka silindrilisuse hindamisel.
Kokkuvõttes on hea teada, mis seisus nägemine on, et tõsisemaid probleeme aegsasti ennetada. Tänapäeval annavad silmadele koormust juba varasest east mitmed eri suuruses ekraanidega (nuti)seadmed ning seda enam on vaja osata oma silmade tervist jälgida. Alati ei pruugi häirivaks seejuures osutuda nägemisteravuse muutumine, vaid hoopis peavalud, väsimus ja silmade punetamine või kipitamine.