Nägemise kontrolli vajadust mõistetakse üha enam, sest tänapäeval on pea igaühel taskus nutiseade, mis mõjutab rohkel kasutamisel silmade tervist. Mida aga optometristi või silmaarsti vastuvõtule minnes kontrollida üldse lasta? Uusi prille ostes on kõige loogilisem nägemisteravust testida, kuid kas sellest piisab?
Nägemise kontroll on rohkemat kui nägemisteravuse määramine. – Peeter Hallikas
Toon ühe näite. Austraalias Sydneys viidi läbi 2353 alaealist õpilast hõlmav uuring, mis tuvastas, et erinevates suurustes tähti kujutava tabeli abil läbiviidava silmade kontrolli käigus suudeti tuvastada küll lühinägelikkust (müoopia), kuid kaugnägelikkuse (hüperoopia) ning astigmatismi (hägune, ebaselge nägemine) sümptomid jäid märkamata. Kaugnägelikkus võib aga põhjustada omakorda kõõrdsilmsust ehk strabismi ning laisksilmsust ehk amblüoopiat. Mõlemal juhul on varajane avastamine ja ravi määrava tähtsusega.
See näide ilmestab olukorda ka meil. Nägemise kontroll, mida kasutatakse enamikus koolides ja perearstikeskustes, ei suuda paljudel õpilastel paraku kaugnägelikkuse ning astigmatismi tunnuseid tuvastada, samas kui põhjalike meetoditega silmi uurides on sümptomid selgelt märgatavad.
Kui täiskasvanud inimene suudab ka ise täheldada muutusi enda nägemises, et vajadusel arsti poole pöörduda, siis laps seevastu ei pruugi ise mõista, kas ta näeb normaalselt. Seetõttu tuleb ekstra tähelepanu pöörata lapse silmade tervise jälgimisele ja võimalike kahtluste korral koheselt vastava spetsialisti poole pöörduda.
Kaasaegne põhjalik nägemise kontroll hõlmab lisaks nägemisteravuse kontrollile erinevate nägemisfunktsioonide kontrolli. Näiteks binokulaarset nägemist ehk seda, kas mõlemad silmad ikka osalevad nägemisprotsessis, saab kindlaks teha polatestiga. Vahel juhtub nii, et aju lülitab ühel või teisel põhjusel ühe silma nägemisest välja. Kui inimesel binokulaarset nägemist ei ole, saab hakata edasi uurima, milles asi. See on silmade tervise seisukohast üks väga oluline test.
Mõnikord võib inimesel olla aga lihtsalt ebamääraseid kaebusi peavalu, silmade väsimuse või topeltnägemise üle. Selle põhjuseks võib olla varjatud kõõrdsilmsus. Schoberi testiga saab hinnata silmalihaste koostööd, selgitamaks välja võimalik kõrvalekalle.
Astigmatismi ja seda, mis suunal see esineb, saab kindlaks teha omakorda kellatestiga. Inimesele näidatakse nn kella ja palutakse määrata, millistel suundadel on jooned tumedamad. Testi tulemusena saab otsustada, millise kraadi all peaks silindrit korrigeerima.
Kooliminevatele lastele võiks teha ka värvusnägemise ehk Ishihara testi, kuna teatud elukutsete puhul peab värvuste nägemine olema laitmatu ning vastavaid õpinguid plaanides võiks varakult teada, kas vajalikud eeldused on olemas.
Üha enam on hakatud mõistma silmarõhu mõõtmise vajalikkust ning seda võiks teha sõltuvalt vanusest ja silmade tervisest kord aasta-kahe jooksul. Kõrgenenud silmarõhk võib viidata glaukoomile – haigusele, mille puhul kahjustub silma ja aju omavahel ühendav nägemisnärv. Glaukoom on üle 40-aastaste inimeste seas üks sagedasemaid pimedaks jäämise põhjuseid ja seetõttu tuleks sellest vanusest alates silmarõhku ka tihedamalt mõõta. Kuna glaukoomist tekkinud nägemiskahjustus on pöördumatu, siis on varajane diagnoosimine ja ravi kriitilise tähtsusega.
Kontaktläätsede kandjatel soovitan kontrollida aeg-ajalt silma sarvkesta, kuna läätsede kandmine võib aegamööda mõjutada sarvkesta talitust. Sarvkesta biomikroskoopia on oluline nii läätsekandjatele kui ka vanemaealistele. Enne läätsede kandma hakkamist võiks lasta uurida lisaks sarvkesta arhitektuuri, mis on oluline ka silindrilisuse hindamisel.
Kokkuvõttes on hea teada, mis seisus nägemine on, et tõsisemaid probleeme aegsasti ennetada. Tänapäeval annavad silmadele koormust juba varasest east mitmed eri suuruses ekraanidega (nuti)seadmed ning seda enam on vaja osata oma silmade tervist jälgida. Alati ei pruugi häirivaks seejuures osutuda nägemisteravuse muutumine, vaid hoopis peavalud, väsimus ja silmade punetamine või kipitamine.
Eesti Nägemistervise keskuses kasutame me objektiivse nägemisteravuse väljaselgitamiseks autorefraktomeetrit, mis annab aimu silma optilisest ehitusest ja aitab tuvastada lühi- või kaugnägelikkust, ning subjektiivse nägemisteravuse kindlaks tegemiseks traditsioonilist tabelkontrolli. Tavapärane uuring hõlmab nii puna-rohe testi kui ka kella- ja ristsilindri testi. Ligikaudu pool tundi kestev uuring läheb ruttu, sest on ühtlasi põnev ja kaasahaarav.
Peeter Hallikas
Eesti Nägemistervisekeskuse optometrist