Sarvkest on läbipaistev silma eesmine osa, mis omab sfäärilist kuju. Sarvkest koosneb mitmetest kihtidest, mis on omavahel ühendatud kollageenkiududega. Keratokoonus tekib, kui kollageenühendused sarvkesta kihtide vahel nõrgenevad või kaovad. See väljendub sarvkesta õhenemises ja kihtide väljavenimises. Sarvkest muutub kooniliseks, mille tõttu tekib nägemishäire.
Sümptomid
Kõige varasemaks sümptomiks on vaevu hoomatav nägemise hägusus, mida prillide kandmine ei kõrvalda. Hiljem nähakse ka halosid, mitmekordset kujutist ja esineb teisigi nägemise probleeme, eriti pimedas. Enamus keratokoonuse all kannatavatest inimestest on olnud või on lühinägevad, ning lühinägevus on progresseerunud. Mida kaugemale keratokoonus areneb, seda enam tekin astigmatismi, mis tekitab mitmekordset kujutist.
Avastamine ja põhjused
Keratokoonust leitakse sageli noorukieas. Haiguse diagnoosimisel kasutatakse sarvkesta topograafi, millega saab kaardistada ja mõõta kõverusraadiuseid sarvkesta erinevates osades. Pilulambi abil saab diagnoosida keratokoonuse hilisemaid staadiume, varase keratokoonuse korral ei ole pilulambi e biomikroskoobi abil võimalik märkimisväärseid muutusi leida.
Keratokoonuse põhjused on ebaselged, kuid eelsoodumus keratokoonuse arenguks on tõenäoliselt kaasasündinud. Tekkepõhjuseks on viga kollageeni struktuuris – koes, mis annab sarvkestale selle tugevuse ja kuju.
Mõned uurijad on seisukohal, et allergiad ja silmade hõõrumine võivad keratokoonuse arengut kiirendada. Samuti on leitud seos Downi sündroomi ja keratokoonuse vahel. Siiski ei teata üheselt toimivaid ennetavaid meetmeid, millega keratokoonuse teket ära hoida.